vannilugu

Karl on vannis. kui papa auto garaaži sõidab, teatab Karl, et ta tahab vahelduseks veidi mehelikku seltskonda ja hakkab valjult "papa, papa" nõudma. papa pistabki varsti pea vannitoa ukse vahelt sisse.
"papa Karliga vanni."
"ei, Karl, homme, praegu tahab papa kiiresti sööma minna."

natuke aega hiljem kostab üle vanniveesolina selgelt papa naer. magamistoast, mitte köögist.
"hmm, papa vist -" jõuan ütelda ja tahan lõpetada "- ei läinudki sööma", aga Karl paneb asja paika: "teeb sobi!"

kohe näha, et poliitiku poeg

Kar küsib kommi.
"Ei saa."
Kar käib mööda tuba ringi, lükkab väikeste autode karbi uppi, tõmbab hajameelselt paberile paar vildikakriipsu, jõuab kööki tagasi:
"Minu tahab kommi."
Vastuseks vaikus.
Kar kõrgendab häält: "Kommmiiii!"
Ikka ei midagi.
Kar sikutab Kadedat Katariinat ühemõtteliselt seelikust, vaatab talle sügavalt silma ja kordab: "Vaja kommi."
"Ei."
Kar jalutab mõtteid kogudes mööda tuba ja korraga meenubki, mis Kurja Katariinat loksutab. Kolme hüppega on Kar laialt naeratades Katariina palge ees ja teatab kavalalt-küsivalt: "Paaa-luuun kommi!"
Aga täna ei kõiguta Katariinat ka viisakus: "Ei, Karl."
Nii kange kommiisu on, et Karl on juuste katkuma hakkamisele päris lähedal. Viimases hädas võtab ta appi eriti raske manöövri (ta on üsna kade) - viib Katariina kommikapi ette ja proovib nii: "Kar kommi, Lage kommi?"

Karl sai täna 3:)

nii ongi. juhuu!
ja rohkem õnne!

JA KRISTIINA HAKKAS ROOMAMA!
niipea, kui mina uksest välja astusin, et Berliini chillima (tõesti "chill" on põhisõna, sest seal oli ikka päris külm) sõita kolmeks päevaks, hakkas ta roomama!
kui ise poleks näinud, kui abitult ta neljapäeval ringiratast tiirutas, ei usuks, et see tõsine maailmavallutaja on sama tšikk:)

ahh! lapsed on nii toredad - vaatamata minu Berliinikaebamistele:) rohkem lapsi, ma ütlen!


ps: Prantsuse pagarite vaarikakook on njämmam kui Šveitsi pagarite oma:)

meestejutud

Krl istub köögilaua taga ja ootab, et äsja koju jõudnud isa garaažist tuppa tuleks.
uks lähebki lahti.
Karl paneb rusikad laua peale ja hüüab nõudlikult: "niiiiiiiiiii!"
isa astub trepist üles, vaatab pojale otsa, ohkab ja vastab: "nii jah."

kollilugu

Karl mängib õhtul elutoas bussimängu.
keset tunnelit selgub, et bussi uks on segastel asjaoludel lahti ja inimesed kukkusid välja!
kohe on käepärast politseiauto, et lohakale bussijuhile trahvi teha.
kohe on käepärast uus buss, millega reisijad edasi sõidutada.
kiirabiautot ei kuskil?!
Karl vaatab Kristiina mänguasjakasti, diivani taha ja kõrvale, laua alla, igale poole!
ainuke koht, kust Karl veel kiirabiautut otsinud ei ole, on mängutuba.
Karl läheb reipalt poole trepi peale üles ja jääb mõttesse.
mängutoas ei ole vaatamata meie 3kuulisele siinviibimisele ikka veel valgustust.
Karl tuleb tagasi trepist alla, vaatab tähtsa näoga Lagele otsa, teatab: "kolle pole olemas" ja läheb rahuliku südamega mängutuppa kiirabiautole järele.

piimaröövlitest jänksibande

Karl kuulab Onu Remuse jutte ja hõikab köögis asjatajatele olulisemaid fakte edasi:

- Lehma-tädi jäi sarvepidi viigimarjapuusse kinni.
- Muu puu.

- Siis tuli jänkuonu naise ja lastega tagasi.
- Näksuonu taga, naine, lapsed.

- Jänkuonul oli pang, naisel oli pang, lastel olid panged.
- Eee. [pikk mõttepaus] Jänksibande!

väike puru

läheme Karliga selle jaanuari ilusaima ilma puhul jalutama. et kõht tühjaks ei läheks, võtame igaüks suure kaerahelbeküpsise kaasa. jalutame, ajame mõnusat juttu, elu on ilus.
järsku märkan, Karl hoiab midagi näppude vahel. kivi, mõtlen, lootes, et pole midagi hullemat.
Kar, mis sul näpu vahel on?
Karl naerab ja teeb kavalat nägu: arva.
kivi?
ei.
hmm. mis oleks nii väike, et kaheaastase näppude vahelt välja ei paista.
Karl sai jõuludeks suure Noa laeva. Noa laevalt väike linnuke?
ei.
hmm.
Karl hakkab kannatust kaotama. noh, arva.
ma ei tea.
Karl teeb näpud lahti ja näitab 3 mm korda 3 mm pruuni puru.
issand jumal, ma ei taha vist teada, mõtlen puru hämmeldusega vaadates.
Karl ei suuda mu rumalust uskuda: kallis lage! Karl ei jaksa tervet suurt küpsist ära süüa!

psühhoanalüüs

Karl lahendab ülesannete vihikust esimese lehekülje mõistatuse ära, aitab piraadil aardekirstuni jõuda, ja keerab lehte. aga mitte lehekülgedele 2-3, vaid ette tuleb tühi leht, lk 0.
mis sa siin näed, itsitab Lage.
komme, vastab surmtõsine Karl.

tähtsad uudised

Karl käis porilompides jalutamas.
Karl kukkus näoli hiigelsuurde porilompi.
Karl tuli kõrvaltänavast läbimärjana jooksuga koju.
Karl sai köha, nohu ja palaviku.
elame nakkuskoldes. oleme kõik nädal aega haiged olnud.

Karl on tänaseks eeskujulik patsient, suure andumuse ja naudinguga võtab nii köha- kui nohurohtu, isegi Humeri ninna panemise elab suurema draamata üle ja nõuab - seni edutult -, et emme talle mentooliga (sic!) küünlaid, ee, panustaks:) ainus väike mure on see, et mahlajoomine läks veidi kontrolli alt välja ja Pahad Emme Ja Lage kehtestasid reegli 1 klaas mahla päevas. nüüd Karl natuke juba sööb ka.

vahepeal kodust pagenud Issi helistas täna lennujaamast teatamaks, et on eluga Baskimaalt tagasi. oi kui hea meel oli Karlil! nii palju uudiseid vaja kohe teatada, nii palju oli haiguse ajal juhtunud! et Karl on hea laps olnud, et Karlil on vaja liivakastis mängimiseks käru, et Karlil on vaja soojale maale, et Karlil on vaja papaga Tallinasse kaasa, et Karl on ilusaid pilte joonistanud vahepeal, et Karl on tähti harjutanud ja oskab nüüd Emme tähte (S) ka ja raudtee peale sai paberist uusi sildu ja losse ehitatud, et rongi patarei sõidame korralikult iga päev tühjaks. huviga ootasime, millises järjekorras see kõik papale ette kantakse. lõpuks ometi ulatas emme telefoni pikalt üles-alla hüpelnud Karlile ja Karl hingas telefonitorru üheainsa sõna: "viinamarjamahla!"

kõrgem intellekt

tead ju küll seda vana head anekdooti, kus üks targem mees juhib pilguga kalaparve ujumissuunda ja üks miilits hakkab kalaparvega kaasa tiirutama ja "mullmull" ütlema? meil on sama lugu.

Karlil on mõnede häälikute ja sõnadega veel pisut tegemist, aga ta on õnneks oma vigurkõnes järjekindel. "lengu" on lennuk, "pii" on sõitma, "Kalleiktalo" on Karl, "lagi" on Lalko, "agi" on Actimel, "näks" on jänks, "lugi" on lusikas, "mugi" on muusika.

igal hommikul tuleb Karl minu tuppa, mõnikord koputab enne, teinekord pärast sisse astumist , aga kiiresti tormab ta kaissu ja paneb mulle oma jääkülmad käed ümber kaela, paljale seljale, kõhule või mõnda muusse meeldivalt unesooja kohta. "külm, külm, Karl, sul on Actimeli söömisest käed külmad!" karjatan. tihti kostub aga "kimm, kimm, Kall, agikäed!"

lugemislugu

Karli aabits on kaduma läinud ja Karlil pole kuskilt tähti õppida. Karl ei jää hätta, õpib, kus aga saab. ise õpib, sest mis seal siis ikka - loogiline, et kui liuka juures on suur märk mängivate lastega, on sinna kirjutatud "Mõmmi ja näksi liumägi". "jänks" on raske sõna, Karl ütleb lihtsamalt, Karl ütleb "näks". Prantslased loevad seda küll "Palun pange meid tähele" seoses üle tee asuva kooliga, aga mida need prantslased ka teavad. ja meie postkasti peale on loomulikult kirjutatud "Siin elab mutionu", kuigi postiljon loeb samalt sildilt välja majaelanike nimed. tobe postiljon. Karl peaks talle tähti õpetama!

keelehuumor

longime, käed taskus, mööda tänavat alla hanede poole ja toksime ajaviiteks jalgpalli. elu on lill. :) järsku paneb Karl käed püksi ja hakkab oma väikse nunnu pepuga wriggle-wriggle tegema. möh, mõtlen mina, kui Karl ei ütle midagi, ainult nihverdab ja teeb KOLEDAT nägu. mida ma teha saan, mida sa tahad, kus sul paha on, küsin. Karl teeb nägu, et surm on silme ees ja päris ilmsel põhjusel ja aidatagu ometi, aga kui juhmard kohe üldse ei taipa, karjatab lõpuks: sitt!
oh shit, mõtlen mina ja üritan last, kellel parasjagu mõlemad käed püksis siblivad, üle õla visata, et koju tormata. ja missasja, mõtlen järgmiseks. sitt? seda sõna meie majas ei kasutata, äkki viimati külas käinud onu Juss õpetas...? ei, eiei. onu Juss on viks diplomaat. või siiski...?
aiaiaiai, võta ära, karjatab meeleheitel Karl. eee. kuidas ma siis nüüd - hakkan arutama, kui järsku käib raks ja Karl sirutab võidukalt käe välja. väikse riideribaga, mis on kunagi olnud silt pükste tagaõmbluse vahel.
miks ma ometi ära ei õpi, millised häälikukombinatsioonid veel muret teevad:) õnneks on naabrid prantslased ja ainult minul on piinlik, kui Karl valjuhäälselt keset tänavat sõna võtab maailma hädaoru teemadel...

taarapäev

Karl, keskkonnasäästlik sell, viis taarat kogumiskonteinerisse. Konteiner on kõrvaltänavas, pikk maa minna, vahepeal vaja lehtedes sahistamise ja jutupeatusi teha.
Miks me viime pudeleid. Pudelid on tühjad, meil pole neid enam vaja.
Mis pudelid meil on. Meil on klaasist veinipudelid ja plastist piima- ja mahlapudelid.
Miks me neid oma kasti ei pane. Nii on lihtsam pudeleid ümber töödelda.
(Kahtlustavad pilgud ja pikem mõttepaus.)
Ahah.
Miks meil on palju tühje pudeleid. Me joome palju.
Mida me joome. Issi joob veini, Karl joob piima, emme joob mahla.
Ahhaaaa.
Hanede juurest paremale, kopa tehtud ehitusplatsist mööda, kohal. Et Karl on naaaaatukene lühike, oli vaja olla opa. Üks abistav käsi hoidis Karli ja teine taarakotti. Klaasisõda võis alata. Oioi, sellist rõõmu ei ole ammu olnud! Muudkui pudel pudeli järel luugist sisse. Iga klaasiklirina peale järjest valjem ja valjem naer. Mees praktiliselt hysteerias! Järsku sai kott tühjaks, pudelid otsa, naer otsa. Karl vaatas kurvalt tühja kilekotti ja ohkas: “Papa joob vähe.”

sukapükstelugu

Karl on täiesti iseseisev, ainult edevavõitu ja sestap vajab vaatlejat - kui ta s88b, joonistab, trepist k2ib, tantsib, vetsu läheb. Varem oli Karl iseseisvam, aga siis see uus s6ps pidas Karli kogu aeg syles ja Karl harjus 2ra. Nyyd Karl enam jala ei k2i. Karl saab veebruaris kolmeseks.

Kodus Eestis sajab lund, aga Prantsusmaal on soe. Aga isegi siinsed ilmad on p6lvpykste jaoks novembriselt jahedav6itu. Ega ju pyksid ei saa aru, et pole viisakas kogu aeg ennast p6lveni yles rullida. Siin tulevad m2ngu sukapyksid. Ainult Karl ei arva sukapykstest midagi. Ta on kohe nende vastu ja teeb igat sorti hirmu2ratavaid h22li, kui tuleb k2tte aeg ennast liuka jaoks valmis panna ja keegi julgeb l2heneda, fui, sukapykstega.

Karli emme ytles Karlile, et lium2gi on kylm ja paha on alla lasta, kui s22red vastu kylma m2ge peavad s6itma. Karl vaatas emmele suurte silmadega otsa. Ja siis?
Karli emme on kaval. Siis ytles Karli emme, et ei saa ju syles olla, kui dressid ennast yles kerivad ja v2iksed s22rekesed paljaks j22vad. Karl m6istis joonelt. Karl lubas ennast – kyll kr2unumise saatel, aga siiski – sukapykstesse toppida.

Liukalt tagasi tulles ei vinninud Karl enam tipatapa. Karl sirutas oma ilusad k2ed v2lja ja teatas: “Opa.” Karli s6ps arvas, et Karl ei ole veel v2sinud ega ole koju kiiret, mis sinna sylle, ikka tipatapa. Karl ei raiska s6nu. Karl p88ritas silmi ja ohkas. Karl t6stis pyksis22re yles ja n2itas n2puga sukapykstele.

Peaaegu kolmene ei t2henda kaugelt mitte veel rumalat.