keelehuumor

longime, käed taskus, mööda tänavat alla hanede poole ja toksime ajaviiteks jalgpalli. elu on lill. :) järsku paneb Karl käed püksi ja hakkab oma väikse nunnu pepuga wriggle-wriggle tegema. möh, mõtlen mina, kui Karl ei ütle midagi, ainult nihverdab ja teeb KOLEDAT nägu. mida ma teha saan, mida sa tahad, kus sul paha on, küsin. Karl teeb nägu, et surm on silme ees ja päris ilmsel põhjusel ja aidatagu ometi, aga kui juhmard kohe üldse ei taipa, karjatab lõpuks: sitt!
oh shit, mõtlen mina ja üritan last, kellel parasjagu mõlemad käed püksis siblivad, üle õla visata, et koju tormata. ja missasja, mõtlen järgmiseks. sitt? seda sõna meie majas ei kasutata, äkki viimati külas käinud onu Juss õpetas...? ei, eiei. onu Juss on viks diplomaat. või siiski...?
aiaiaiai, võta ära, karjatab meeleheitel Karl. eee. kuidas ma siis nüüd - hakkan arutama, kui järsku käib raks ja Karl sirutab võidukalt käe välja. väikse riideribaga, mis on kunagi olnud silt pükste tagaõmbluse vahel.
miks ma ometi ära ei õpi, millised häälikukombinatsioonid veel muret teevad:) õnneks on naabrid prantslased ja ainult minul on piinlik, kui Karl valjuhäälselt keset tänavat sõna võtab maailma hädaoru teemadel...