kohe näha, et poliitiku poeg

Kar küsib kommi.
"Ei saa."
Kar käib mööda tuba ringi, lükkab väikeste autode karbi uppi, tõmbab hajameelselt paberile paar vildikakriipsu, jõuab kööki tagasi:
"Minu tahab kommi."
Vastuseks vaikus.
Kar kõrgendab häält: "Kommmiiii!"
Ikka ei midagi.
Kar sikutab Kadedat Katariinat ühemõtteliselt seelikust, vaatab talle sügavalt silma ja kordab: "Vaja kommi."
"Ei."
Kar jalutab mõtteid kogudes mööda tuba ja korraga meenubki, mis Kurja Katariinat loksutab. Kolme hüppega on Kar laialt naeratades Katariina palge ees ja teatab kavalalt-küsivalt: "Paaa-luuun kommi!"
Aga täna ei kõiguta Katariinat ka viisakus: "Ei, Karl."
Nii kange kommiisu on, et Karl on juuste katkuma hakkamisele päris lähedal. Viimases hädas võtab ta appi eriti raske manöövri (ta on üsna kade) - viib Katariina kommikapi ette ja proovib nii: "Kar kommi, Lage kommi?"