taarapäev

Karl, keskkonnasäästlik sell, viis taarat kogumiskonteinerisse. Konteiner on kõrvaltänavas, pikk maa minna, vahepeal vaja lehtedes sahistamise ja jutupeatusi teha.
Miks me viime pudeleid. Pudelid on tühjad, meil pole neid enam vaja.
Mis pudelid meil on. Meil on klaasist veinipudelid ja plastist piima- ja mahlapudelid.
Miks me neid oma kasti ei pane. Nii on lihtsam pudeleid ümber töödelda.
(Kahtlustavad pilgud ja pikem mõttepaus.)
Ahah.
Miks meil on palju tühje pudeleid. Me joome palju.
Mida me joome. Issi joob veini, Karl joob piima, emme joob mahla.
Ahhaaaa.
Hanede juurest paremale, kopa tehtud ehitusplatsist mööda, kohal. Et Karl on naaaaatukene lühike, oli vaja olla opa. Üks abistav käsi hoidis Karli ja teine taarakotti. Klaasisõda võis alata. Oioi, sellist rõõmu ei ole ammu olnud! Muudkui pudel pudeli järel luugist sisse. Iga klaasiklirina peale järjest valjem ja valjem naer. Mees praktiliselt hysteerias! Järsku sai kott tühjaks, pudelid otsa, naer otsa. Karl vaatas kurvalt tühja kilekotti ja ohkas: “Papa joob vähe.”