vannilugu

Karl on vannis. kui papa auto garaaži sõidab, teatab Karl, et ta tahab vahelduseks veidi mehelikku seltskonda ja hakkab valjult "papa, papa" nõudma. papa pistabki varsti pea vannitoa ukse vahelt sisse.
"papa Karliga vanni."
"ei, Karl, homme, praegu tahab papa kiiresti sööma minna."

natuke aega hiljem kostab üle vanniveesolina selgelt papa naer. magamistoast, mitte köögist.
"hmm, papa vist -" jõuan ütelda ja tahan lõpetada "- ei läinudki sööma", aga Karl paneb asja paika: "teeb sobi!"

kohe näha, et poliitiku poeg

Kar küsib kommi.
"Ei saa."
Kar käib mööda tuba ringi, lükkab väikeste autode karbi uppi, tõmbab hajameelselt paberile paar vildikakriipsu, jõuab kööki tagasi:
"Minu tahab kommi."
Vastuseks vaikus.
Kar kõrgendab häält: "Kommmiiii!"
Ikka ei midagi.
Kar sikutab Kadedat Katariinat ühemõtteliselt seelikust, vaatab talle sügavalt silma ja kordab: "Vaja kommi."
"Ei."
Kar jalutab mõtteid kogudes mööda tuba ja korraga meenubki, mis Kurja Katariinat loksutab. Kolme hüppega on Kar laialt naeratades Katariina palge ees ja teatab kavalalt-küsivalt: "Paaa-luuun kommi!"
Aga täna ei kõiguta Katariinat ka viisakus: "Ei, Karl."
Nii kange kommiisu on, et Karl on juuste katkuma hakkamisele päris lähedal. Viimases hädas võtab ta appi eriti raske manöövri (ta on üsna kade) - viib Katariina kommikapi ette ja proovib nii: "Kar kommi, Lage kommi?"