kaks kuud, juhuuu!

uusimad tähelepanekud:

koduigatsus - natuke rohkem esindatud. eile olid puude ladvad esimest korda härmas ja tuli meelde, kuidas ükskord üheksakümnekuuendal sai samal ajal kallis kodulinnas koos armastusega tema juurest Paalalinnast minu juurde Männakale jalutatud läbi öise küünaldega kaunistatud surnuaia ja üksteisele kuuskede ja teiste puude okste otsast lund pähe tõmmatud ja. ja oi, olid ikka armsad ajad ja hanged ja talved ja jõulud:) tahaks jälle! eks nullkaheksandal teen tasa.

samas kompenseerib siinne astronoomiline gastronoomiline valik nii mõndagi. millal sa sõid viimati 23. detsembril värskeid maasika maistega maasikaid ja ei kulutanud sellele kogu oma suguvõsa jõulueelarvet? näiteks ma sõin päris hanemaksapasteeti Eestis esimest ja viimast korda 2 aastat tagasi Egoistis, imepisike tükk oli, millest pool kallerdist, hinda õnneks ei tea:), maitse polnud mitte kaugeltki see, mis siinsetel! Ferney-Voltaire'i laupäevaturult saab sadat imelist sorti oliive. iga suvaline Carrefour ja Migros (loe: Selver ja Rimi) pakub tooreid ja töödeldud loomi ja linde esinduslikus kirjus valikus, kaladest ja mereloomadest ma ei räägi, sest need mind ei eruta, aga oleks rääkida nii mõndagi, ka turgudega seoses.

ei šveitsrite ega prantskade hingeeluga ei ole mahti saanud põhjalikult tutvuda, aga hullupööra teeb nalja, kuidas mind üksi nähes pöörduvad nad bonjour, mademoiselle, aga kohe, kui Karl, Kristiina või mõlemad näpu otsas, olen madam:) samad inimesed ju meie tillukeses külas, jalakäijaid üldse olematu hulk, aga näed, ei suuuda mu nägu meelde jätta:) mitte et mina teaks inimesi mujalt kui 2 kõrvalmajast ja mõnesid lastega emasid mänguväljakult:) aga. no. nemad on ju siin juba jupp aega enne meid olnud ja peaks aru saama, kui paar uut nägu. muidugi kohalikel on kõigil pigem kolm kui kaks väga lärmakat, ronimishimulist ja tormakat last pluss koer ja käed-jalad nende kõigi ohjamisega tööd täis, pereväliseks peoplewatchinguks palju aega ei jää:)
aga üks kindlam tuttav on selle ajaga tekkinud küll, elab Pouilly poole minnes rue de l'Eglise lõpus paremat kätt oma nelja pisikese koeraga. kui mööda jalutame või kärutame, lehvitab alati rõõmsalt ja hüüab vajult: bonjour! mis siis, et ta on umbes sada aastat vana, ikka on ju meeldiv, kui mehed tähelepanu pööravad! mu ainus hirm on, et äkki ta piidleb pigem Kristiinat:( Kiks on julm võrgutaja ja võrukael:)

ajalisi lubadusi ei anna, aga "perekonna" iseloomustus, Gstaadiskäik ja piltide üleslaadimine on en progress.
igaks juhuks selleks korraks (ja et homsest pealelõunast alates on ka minu käed mõneks ajaks kinni:D) ka ilmselt selleks aastaks: vaadake ikka meie saadet ja parimad soovid täitugu!

jõuluhullustus uuest vaatenurgast:)

käisin poodlemas. kahte kohvrisse ju mahtus niiiiii vähe seelikuid ja ilma seelikuteta, tead ju küll, pole mingit elu. mitte et see oleks mul esimene kord olnud kohalikku kaubandusvõrku kammida, aga nii põhjalik puhtalt küüned enda poole tiir oli see pooleteise kuu jooksul tõesti esimest korda. oled uhke mu üle, jah? ma ise olen ka! endine preilna VõidanVõistluseMulOnSurresKõigeRohkemAsju on tõepoolest mineviku hõlma vajumas ja mademoiselle TänanMaEiSooviMidagi tõstab pead. eks näis, kui kauaks...;D

aga. on ju kaunis jõuluaeg ja eranditult kõik kaubanduskeskused mängivad idioodi järjekindlusega päevast päeva ainult, ma kordan - *ainult* jõulutümpsu. sellist ameerikalikku kerge roki ja polka vahepealse viisi ning armastusest nõretavate sõnadega. Santa, bring me my baby for xmas; all i want 4 xmas is you; i deserve to find love this xmas; it's my time to be loved now jne. ja mitte et see oleks mul esimene kord elus šopata jõulueelsel ajal armastusest kaugel eemal või puhta üksi, aga esimest korda sain aru, kuidas see töötab.

nimelt. naisinimene läheb poodi ülla eesmärgiga osta teistele kingitusi. läheb, kuidas ta läheb, see teistele kingituste ostmine, aga vältimatult kõrva tiksuv armastusteema paneb mõtted keerlema oma elu ja oma armastuse ümber. ja siis ostabki naisinimene poolkogemata ja alateadlikult muu hulgas *endale* palju kingitusi pesust lõhnani, sest armastus, kellega koos jõul veedetakse või kellega loodetakse lõpuks sõbralikum suhe luua asutuse jõululäbul või kelle jõuluvana imeväel korstnast alla lükkab jõuluööl, peab ju ometi eest leidma kobeda tsiki!

fyi - pikalt planeeritud me, myself & i jõulukink pidulik juuksuritiir asendus sujuvalt uute seelikutega. mitte et siin juuksur *oluliselt* kallim oleks kui kodus, 1000-1400 on keskmiselt meeldiva teenindusega asutustes taks. lihtsalt seelikud on nii roppu moodi odavad pranskas:)

kena kingitusejahti:p

kõrgem intellekt

tead ju küll seda vana head anekdooti, kus üks targem mees juhib pilguga kalaparve ujumissuunda ja üks miilits hakkab kalaparvega kaasa tiirutama ja "mullmull" ütlema? meil on sama lugu.

Karlil on mõnede häälikute ja sõnadega veel pisut tegemist, aga ta on õnneks oma vigurkõnes järjekindel. "lengu" on lennuk, "pii" on sõitma, "Kalleiktalo" on Karl, "lagi" on Lalko, "agi" on Actimel, "näks" on jänks, "lugi" on lusikas, "mugi" on muusika.

igal hommikul tuleb Karl minu tuppa, mõnikord koputab enne, teinekord pärast sisse astumist , aga kiiresti tormab ta kaissu ja paneb mulle oma jääkülmad käed ümber kaela, paljale seljale, kõhule või mõnda muusse meeldivalt unesooja kohta. "külm, külm, Karl, sul on Actimeli söömisest käed külmad!" karjatan. tihti kostub aga "kimm, kimm, Kall, agikäed!"

the hanged santa land

kui ise ei elaks ja näeks iga päev, ausõna ei usuks sellist teotust. igal pool üle prantsusmaa ja šveitsi ripuvad ülespoodud jõuluvanad. selline lugu siis.

keegi KeenJus kunagi on lootnud imiteerida mööda köit üles tuppa ronivat päkapikku/jõuluvana. gosh did this go wrong!!!!!!! jube. ma ütlen - jube jube jube! kuigi ilmad on kobedad ja külm ei ole - sellist rippuvat jõulukuud ma küll ei tahtnud!

lugemislugu

Karli aabits on kaduma läinud ja Karlil pole kuskilt tähti õppida. Karl ei jää hätta, õpib, kus aga saab. ise õpib, sest mis seal siis ikka - loogiline, et kui liuka juures on suur märk mängivate lastega, on sinna kirjutatud "Mõmmi ja näksi liumägi". "jänks" on raske sõna, Karl ütleb lihtsamalt, Karl ütleb "näks". Prantslased loevad seda küll "Palun pange meid tähele" seoses üle tee asuva kooliga, aga mida need prantslased ka teavad. ja meie postkasti peale on loomulikult kirjutatud "Siin elab mutionu", kuigi postiljon loeb samalt sildilt välja majaelanike nimed. tobe postiljon. Karl peaks talle tähti õpetama!

kuupäev:)

kuu aega Prantsusmaal, jee! olen ikka veel siin vaatamata kõigi skeptikute ja pragmaatikute ennustustele ja/või soovidele;-)

tehtud-nimekiri:
* mägesid vaadeldud *palju*
* reisitud nata Prantskas (talvel soovitan külastada Genfi ja Berni) ja nata Šveitsis (suvel soovitan külastada maailma kõige ilusamat linna nimega Annecy)
* ostetud raamatuid: 3
* Berni katedraali tornis käiud/külmetatud
* 2 kaarti koju saadetud ja 2 lähevad kohe posti, kui päkapikud marke ostavad
* november suure novembrimasenduseta peaaegu üle elatud
* kohatud kohalikku suursaadikut
* klaasi-ja keraamikamuuseum külastatud, njämma!
* osaletud ÜRO Naisgildi aasta sündmusel, laadal Bazar 2007 (AIESECi Global Village, ainult riike 85, boksides istuvad saatkondade töötajad ja heategevuslikust eesmärgist tingituna kõik kaup müügiks, no freebies)

teha-nimekiri:
* õppida, õppida, õppida prantsuse keelt
* vaevuda vahet tegema frankidel ja eurodel (maksin poes kogemata kogu pere ostude eest eurode asemel oma frankidega ja sain väikse, aga piisavalt õpetliku kahjumi osaliseks)
* hankida juurde julgust CRVd tänavatel parkida (progress on, aga võiks paremini)
* lugeda rohkem raamatuid
* korralikult Genfis kolada, see linn *koosneb* vaatamisväärsustest
* teha läbi Genfi kohvikute ralli
* sõita trammiga

paar õhtut tagasi sadas padukat. (siin on totaalsed aprillialguse vihmailmad, aga kogu aeg on VALGE. eile öösel kell 3 vaatasin aknast välja- ikka valge!) et mul oli peaaegu 38 kraadi sees, tundsin, et lähen hulluks ja veri keema, kui õue ei saa. oioioi kui mõnus oli pimedas üksi kolada ja inimeste akendesse vaadata. liigub linnalegend, et siinsed inimesed ärkavad kl 6, lähevad 9ks tööle ja tulevad pool 5 ära. söövad, on sotsiaalsed, käivad vannis ära ja kl 7 keeratakse uksed lukku ja kedagi sisse ei lasta, et isekeskis... no et isekeskis olla. mitte et ma oleks kellegi milleltki inkrimineerivalt tabanud, ühed tegid remonti ja mitu peret sõi õhtust - niiiiiii tore oli. ükspäev meie ka armastusega, noh, tema ilmselt remonti keeldub tegemast, aga mina teen remonti ja tema loeb mulle raamatut ette kapi pealt nurgast ja meie kass ja koer magavad diivanil ja keegi läheb aknast mööda ja naeratab, vaadates, kui õnnelikud me oleme.

keelehuumor

longime, käed taskus, mööda tänavat alla hanede poole ja toksime ajaviiteks jalgpalli. elu on lill. :) järsku paneb Karl käed püksi ja hakkab oma väikse nunnu pepuga wriggle-wriggle tegema. möh, mõtlen mina, kui Karl ei ütle midagi, ainult nihverdab ja teeb KOLEDAT nägu. mida ma teha saan, mida sa tahad, kus sul paha on, küsin. Karl teeb nägu, et surm on silme ees ja päris ilmsel põhjusel ja aidatagu ometi, aga kui juhmard kohe üldse ei taipa, karjatab lõpuks: sitt!
oh shit, mõtlen mina ja üritan last, kellel parasjagu mõlemad käed püksis siblivad, üle õla visata, et koju tormata. ja missasja, mõtlen järgmiseks. sitt? seda sõna meie majas ei kasutata, äkki viimati külas käinud onu Juss õpetas...? ei, eiei. onu Juss on viks diplomaat. või siiski...?
aiaiaiai, võta ära, karjatab meeleheitel Karl. eee. kuidas ma siis nüüd - hakkan arutama, kui järsku käib raks ja Karl sirutab võidukalt käe välja. väikse riideribaga, mis on kunagi olnud silt pükste tagaõmbluse vahel.
miks ma ometi ära ei õpi, millised häälikukombinatsioonid veel muret teevad:) õnneks on naabrid prantslased ja ainult minul on piinlik, kui Karl valjuhäälselt keset tänavat sõna võtab maailma hädaoru teemadel...